Kammkarbid on suures ja kõvas karbis olevad mereelukad, millel on väga kerge maitse, võiks öelda, et isegi kõige pehmem, kui võrrelda nt austrite või sinimerekarpidega.
Meretooteid ei saa üldse poest osta, sest see "lõhn", mis kalaosakonnas on, on tegelikult roiskunud või pahaks läinud kala/mereanni hais. Tavaliselt on ka kõik tooted "jahutatud", see tegelikkuses tähendab, et juba roiskunud toode on külmutatud ja siis sulab seal jää peal edasi, ei ole söögikõlbulik, seetõttu on täiesti arusaadav, kui keegi ütleb, et ka on "fui", sest ta ongi, kui poest osta.
Ainuke valik, mis tegelikkuses kõlbab on ost otse püüdjalt, sama päeva kraam parim, järgmise päeva oma ka veel ok, 3 päeva seisnud, on juba hilja praktiliselt.
Kammkarpe on eriti keeruline hankida, aga omad Eesti "Suure Tõllu" mehed toovad Norrast Eestisse erinevaid tooteid ja ka päriselt värskeid kammkarpe, no muud ei ole mõtet osta, nii kurb kui see ka pole. Kontaktid, kust saab osta, on postituse lõpus.
Korralikud värsked kammkarbid sobivad oivaliselt hästi süüa ka toorelt, sisu puhastada ja jätta alles pehme valge liha ning süüa niisama või sidruni mahlaga või sojakastmega, kõik variandid väga head.
Kuidas siis protsess välja näeb?
Saad kätte oma kasti kammkarpe, kastis on 4 kg ja maksab 48€. Pakendatud karpi, et ka säiliks külmas. Alguses tekkis skepsis sisse, et kindlasti oli plaanis ainult praetult kammkarpe süüa, aga bussi kõrval kohe pakkus kohale toimetaja maitsta, niisiis sai ära proovitud ning suureks üllatuseks ei tekkinud kahtluski, et toorelt tuleks kindlasti ka mõned eined kammkarbiga teha.
Kammkarpide puhastamine on ka võhikule täiesti jõukohane. Siin hea video, kuidas Jaapani kokad seda teevad:
Kammkarbile vahe sisse teha noaga, kui ta ise juba cm jagu laiali ei vaju ja noaga ettevaatlikult sileda karbi küljest lahti lõigata, protsess käib kergelt, kammkarp ei tee hääli ega liiguta kuidagi moodi, et tal võiks valus olla ja mõrvari tunnet ka ei teki.
Kui sile karbi pool on eemaldatud, avaneb selline pilt. See valge osa on siis see hõrk kammkarp, millest veebis kõige rohkem pilte on. Jaapani kokad kasutavad toiduks ka musta osa ja neid kõõluseid, millega kammkarp on ülevalt ja alt karbi küljes kinni. Nagu näha on karp ikka väga suur. Ja sama protsess noaga korratakse ka kumera karbi poolega. Väga lihtne ja kerge.
Siis valge osa õrnalt välja puhastada, võib läbi pesta voola vee all kergelt ja viilutada ning soja kastmega (1 osa vett, 1 osa sojakastet, 1 osa värskepress sidruni mahl) ja süüa.
Või praadida, ca 1 min ühelt ja 1 min teiselt poolt nii kõrgel temperatuuril kui võimalik ja piisavas koguses õlis. Nagu ka kõik muud allikad kirjutavad, on liiga pikal praadimisel oht, et kammkarp muutub tekstuurilt kumjaks, siis on kraam rikutud. Kuigi tegelikkuses on siis nii, et mõni millimeeter ümber on kumjas ja seest on toores. Nii, et ikkagi süüakse toorest kammkarpi põhimõtteliselt. Imeline jällegi sojakastmega.
Sobivad süüa ka nö need ülejäägid, oranžikad on kammkarbist intensiivsema maitsega ja mustad on erakordselt intensiivse maitsega, kui ei taha, võib ära visata. Valged osad on lihased, lõigatud kammkarbi valge liha küljest.
Huvitaval kombel kassid ei söönud kammkarbi puhastamise jääke, kuigi omakeskis sai mõeldud, et see võiks hoopis delikatess neile olla...
Tundub, et see kausitäis on kõige mõnusam ikkagi praetult. Ja sojakastmest läbi.
4 kilost kammkarpidest jätkub pigem kahele katsetamiseks, et mingit suurt sõpruskonda pole mõtet kokku kutsuda, siis saaks igaüks vaid "ühe ampsu"
Vahel ju igati tore väljaspool "kasti" mängida ja katsetada
Maaletoojad:
+372 5013406
+47 47871258
mereannid@gmail.com
Artikkel nendest tegijatest siin.
Ja pärast karpe hea taldrikutena kasutada või väikestele niisama mängulustiks, pole kahju ka kui maha kukkudes puruks lähevad 
No comments:
Post a Comment